Ma olen suudelnud keset Tallinna raekoda! See meenus mulle, kui kõndisin täna päikeselises vanalinnas. Miski soe puges hinge ja töömõtted pugesid olulisuse kapis paar riiulit madalamale kohale. Jah, Tartu Raekoja platsil suudeldakse ju koguaeg, vahetpidamata... Aga Tallinnas?! Kui pole pronksist elukutselisi palgatud, siis eks tuleb seda ise teha... Ja see on päris hea, universumsuur tunne, mis südamesse poeb... Selge, külm ja tuuletu sügisõhtu. Sinu jalge all on vaid kivisillutis, seinteks suur ja võimas Raekoda ning vanad uhked majad, katuseks tähine taevas. Sa seisad oma kallimaga, ninad vastakuti. Saad üheks temaga, kogu maailmaga, universumiga. Korraga saad sa täidetud lõputu tühjusega, saabub viimati võibolla lapsepõlves kogetud hingerahu ja meeldiv magusvalu meelerahutus.
Kui nüüd kõndida samal platsil, üksi, Sind ümbritsevad inimesed ja lendlevad tuvid, taevas sirab hilissügisene päike. Aga MINUL on mälestus! Ilus, põhjatu ja karge....
